Volvo Carsi elektriautod läbi aegade

Volvo Carsi pärandi juht Hans Hedberg seisab Volvo ühe esimese elektriauto ees – väike sõiduk, mis meenutab ratastel pappkasti. See on üks sadadest Arendalis asuva Volvo muuseumi autodest.

Mõned aastad tagasi jättis Hans selja taha autoajakirjaniku tempoka karjääri ja asus juhtima Volvo Carsi pärandiosakonda.

"Olen osa kaubamärgimeeskonnast ja hoolitsen selle eest, et meie põhiväärtused tuleksid kaasa ettevõtte elektrilisse tulevikku," ütleb Hans. “95 aastat autosid tootes oleme loonud traditsiooni, mis on saanud osaks Rootsi kultuurist. See teeb meid ainulaadseks viisil, millest paljud konkurendid ainult unistada võivad.

„Rootslasena on Volvot lihtne enesestmõistetavana võtta,” jätkab Hans. „See kehtib eriti minu puhul, kuna olen sündinud ja kasvanud Volvo Carsi läheduses asuvas piirkonnas. Kuid nüüd, olles saanud ringi reisida ja peaaegu kõiki sõidukeid testida, olen omandanud kõrvalseisja vaatenurga. Volvo on kaubamärk, mille üle olen uhke."

Mudelit Volvo Elbil (rootsi keeles elektriauto) rahastas 1976. aastal osaliselt Rootsi telekommunikatsiooniettevõte Televerket. Sel ajal olid autofirmade hulgas aktuaalseteks teemadeks süüde, katalüsaatorid ja turbolaadimine. Vaatamata riiklikule arutelule elektriautode teemal ja keskkonnasõbralike elektrisõidukite (nimega Volvo Personvagnar) varajasele väljatöötamisele oli avalikkuse huvi madal.

Elektriautosid peeti aeglaseks ja raskeks ning nende laadimine tundus tülikas. Võrreldes sisepõlemismootoritega sõidukitega, mis muutusid üha tõhusamaks ja keskkonnale vähem kahjulikuks, ei võetud elektriautosid siis tõsiselt. Sellest oli kahju, sest Volvo kaks esimest täiselektrilist teenindusautot olid oma oma ülesannete kõrgusel: nendega sõideti posti kohaletoimetamiseks lühemaid vahemaid ja need olid abiks Göteborgi Televerketi töötajatele ning seda heitmeid tekitamata.

1976. aasta sügise pressiteates rõhutati Elbili kliimaneutraalse elektriga laadimise tähtsust. Kaksteist kuuevoldist akut andsid 50-kilomeetrise sõiduulatuse või kaks sõidutundi. 1980. ja 1990. aastate dokumentidest on selgelt näha, et elektriautode eelised ja väljakutsed olid samad, mis täna. Neid peeti keskkonnasõbralikemaks ja vaiksemateks, odavamaks hooldada ning ka eluiga oli pikem. Murekohaks oli aga aku.

Luksuslik ideeauto

1992. aastal demonstreeris Volvo Cars Pariisi autosalongis luksuslikku ideeautot ECC. Kuigi selle elektrimootori ja gaasiturbiini hübriidlahendus oli muljetavaldav, pälvis enim tähelepanu sõiduki disain, mis vihjas töös olevale S80 mudelile.

Tagantjärele vaadates oli 1995. aasta elektrifitseerimise seisukohast huvitav. Sel aastal esitles Volvo Cars prototüüpi, mis põhines nelja aasta eest tutvustatud uuenduslikul 850 mudelil. Esirattaveo ja külgturvapatjadega Volvo 850 oli ainulaadne ning seda tutvustati kui maailma ohutuimat autot.

Hans selgitab, et Volvo 850 oli sel ajal kõige olulisem tööstusinvesteering Rootsis ja sellel oli elektrilahendus.

Hübriid enne oma aega

Prototüüpauto HEV 98 oli elektrihübriid, mis töötas suures osas samamoodi nagu tänapäevased hübriidautod, millel on laetav elektrimootor ja standardne sisepõlemismootor. See töötati välja selleks, et täita Ameerika kavandatavat juriidilist nõuet, mida lõpuks ei rakendatudki.

"Minu arvates on HEV 98 põnev," ütleb Hans. “85-kilomeetrine elektriline sõiduulatus, umbes 400-kilomeetrine kogusõiduulatus ja hästi kokku pandud akupakett olid lihtsalt ajast ees ja selle aja kohta liiga head. Tegelik prototüüp on ka igati sõidetav. Nagu paljude meie ideeautodega, sõideti ka sellega testimiseks sadu miile.

Kuid niipea, kui elektrihübriid oli täielikult välja töötatud, otsustas Volvo Cars elektri- ja hübriidautodesse rohkem mitte investeerida. Sel ajal keskenduti autotööstuses pigem jõudlusele kui kütusekulule ja jätkusuutlikkusele.

Ametiauto Volvo C30

Volvo Cars jätkas katsetamist. 2001. aastal esitleti ISG-lahendust integreeritud startergeneraatorina, mis laadis 42-voldist akut ja oli tänaste hübriidide eelkäija. Järgmine peatükk nägi päevavalgust 2011. aastal, kui töötati välja väiksem Volvo C30 täiselektriliste mudelite seeria, mida kasutati ettevõtete ja valitsuse ametiautodena. Osaliselt rahastas ettevõtmist Energimyndigheten (energiaamet).Autosid laeti seinakontaktist ja sõiduulatus oli 150 kilomeetri ringis.

„Volvo C30 Electric näitas, et meil oli selge elektrifitseerimisstrateegia töös enam kui kümme aastat tagasi,” selgitab Hans. Autode vastu tekkis huvi, aga nende jaoks oli ikka veel pisut vara.Üldine arutelu käis keskkonnasõbralike bensiini ja etanooliga autode, madalate süsihappegaasiheitmetega diiselmootorite ja säästlikult trimmitud bensiinimootorite teemal.

"Kõik, kes on C30 Electricuga sõitnud, teavad, kui hea auto see on," jätkab Hans. “Lihtne ja kiire auto, mis pakub salongi soojendamiseks praktilisi lahendusi." C30 Electric sai nii kuulsaks, et töötasime paar aastat hiljem välja teise seeria. Isegi täna on neid autosid Volvo Torslanda personali parklas näha.

Elektriautod lahenduse osana

Hans seisatab taas 1976. aasta Elbili ees. Projekt töötati välja pärast 1972. aasta ÜRO keskkonnakaitsekonverentsi, mille käigus ütles Volvo Carsi tollane juht Pehr G. Gyllenhammar kuulsad sõnad: „Autotootjana oleme osa probleemist ja seetõttu peame olema osa ka lahendusest."

"Kes ei tahaks täna väikest ja elegantset elektrimootoriga linnaautot?" küsib Hans. „Tänapäeval meeldib autoostjatele jätkusuutlikult toodetud ja säästvalt laetav sõiduk. Teisisõnu, Elbil 1976 aeg on kätte jõudnud." Volvo Carsi ohutute autode säästva tootmise mõtteviis, mis inimesed esikohale seab, pole kunagi olnud päevakohasem.

Seetõttu pole Volvo Carsi pärandi ja tulevikuga töötamine kunagi olnud nii põnev kui täna.