Kütusekulu ja CO₂-heitkogused
Teave allolevates tabelites on kooskõlas WLTP-ga (Worldwide Harmonised Light-Duty Vehicles Test Procedure), mis on rahvusvaheline katsemeetod sõidukitele, mis vastavad laborikatseteks loodud sõiduautole vastavatele sõidukitele.
Sõiduki kütusekulu mõõdetakse liitrites 100 km kohta ja süsinikdioksiidi heitmeid (CO₂) mõõdetakse CO₂ grammides kilomeetri kohta.
 | Kaalutud kombineeritud väärtus. Väärtus kalkuleeritakse elektrirežiimi ja kütuserežiimi põhjal kogu sõidutsükli alusel. |
 | grammi CO₂/km |
 | liitrid / 100 km |
 | Auto elektrirežiimi potentsiaalse sõiduulatuse ("kuni") sertifitseeritud väärtus kilomeetrites. Väärtust ei tohi võtta prognoositud sõiduulatusena ja seda on tavapärastel sõidutingimustel raske saavutada. |
 | Linnasõit ja linnalähisõit |
 | Keskmine väärtus kogu nelja sõidutsükli faasi põhjal (linnasõit, linnalähissõit, linnaväline sõitmine ja sõitmine maanteel) |
 | Automaatkäigukast |
 | Madal väärtus |
 | Kõrge väärtus |
Märkus
Märkus
Ülalolevas tabelis toodud kütusekulu ja CO₂ heitkoguste väärtused ning elektrirežiimi sõiduulatused põhinevad spetsiaalsetel sõidutsüklitel (vt allpool). Auto kaal võib olenevalt varustustasemest suureneda. Koos auto koormatusega mõjutab see kütusekulu ja CO₂-heitkoguseid ning vähendab elektrirežiimi sõiduulatust. WLTP kohaselt on igal autol unikaalne kütusekulu ja CO₂-heitkoguste väärtused ning elektrirežiimi sõiduulatus olenevalt sellest, kuidas auto on varustatud. Need väärtused jäävad ülaltoodud tabelis olevate madalate ja kõrgete väärtuste vahele. Mitmel turul võite leida oma auto unikaalse kütusekulu ja CO₂-heitkoguse väärtused ning elektrirežiimi sõiduulatuse auto registreerimistunnistusest.
Auto sertifitseeritud väärtusi ei tohi tõlgendada eeldatud väärtustena. Sertifitseeritud väärtused on võrdlusväärtused, mis on saadud spetsiaalsetes sõidutsüklites (vt allpool).
Põhjuseid, miks kütusekulu on kõrgem ja elektrirežiimi sõiduulatus on väiksem kui tabelis esitatud väärtused, on mitmeid. Näiteks:
- auto akut ei laeta korrapäraselt;
- autos on lisavarustus, mis suurendab kaalu.
- Sõidustiil.
- Kui sõiduki baasversioonile paigaldatud standardsete rehvide asemele paigaldatakse teised rehvid, võib suureneda veeretakistus.
- Mida suurem on kiirus, seda suurem on õhutakistus.
- Kütuse kvaliteet, tee- ja liiklustingimused, ilm ja auto seisukord.
Ülal esitatud näidete kombinatsioon võib kütusekulu oluliselt suurendada.
Kütusekulu võib olla väga erinev, võrreldes sõidutsüklite profiilidega (vt allpool), mida kasutatakse auto sertifitseerimisel ja millel põhinevad tabelis esitatud väärtused. Lisateabe saamiseks vaadake viidatud eeskirju.
Märkus
WLTP standard
2018. aasta 1. septembris lisati uus standard auto kütusekulu väärtuste arvutamiseks. WLTP standard (Worldwide Harmonised Light-Duty Vehicles Test Procedure) kajastab igapäevase sõitmise keskmiseid sõidutingimusi. Eelmise standardiga (NEDC) võrreldes arvestab WLTP rohkem erinevaid liiklusolusid ja kiiruseid ning samuti varustust ja kaaluklasse. Kütusekulu mõjutav valikuline lisavarustus (nt kliimaseade, istmesoojendus jms) lülitatakse katsetamise ajaks välja. Uus standard peaks andma realistlikumat teavet kütusekulu, süsinikdioksiidi ja heitgaaside kohta, samuti elektriliste funktsioonide töö ulatuse kohta. Need väärtused on mõeldud eri autode võrdlemiseks ning need ei kujuta teie tavalist kütusekulu ega sõiduulatust elektrirežiimis.
Sõidutsüklite profiilid
Sõidutsükkel jäljendab tavapärast autoga sõitmist. Standard põhineb neljal erineval sõidutsükli profiilil. Need neli sõidutsükli profiilid on järgmised.
- Linnasõit – aeglane sõitmine
- Linnalähisõit – keskmisel kiirusel sõitmine
- Linnaväline sõitmine – kiire sõitmine
- Maanteel sõitmine – väga kiire sõitmine.
Iga sõidutsükli määravad erinevad tingimused, nt kiirus, kestus ja läbitud distants.
Kombineeritud sõidu ametlik väärtus, mis on näidatud tabelis, on nelja sõidutsükli tulemuste kombinatsioon vastavalt õiguslikele nõuetele.
Süsinikdioksiidi heitkoguste (CO₂-heitkogused) kindlaks määramiseks koguti nelja sõidutsükli ajal heitgaase. Heitgaase analüüsiti seejärel, et määrata kindlaks CO₂-heitkoguste väärtus.